Miks valida analoogkaamera

Mis veel? Kui sulle meeldivad sellised asjad nagu slow fashion, slow TV või slow food, hakkavad sulle kindlasti meeldima ka analoogkaamerad ja -fotograafia!

Minu lemmik analoogkaamera Flexaret (Tšehhi fotokaamerate kaubamärk, mida toodeti aastatel 1939–1970) kaalub umbes 2 kilo (lisaks valgusmõõdik ja mõned filmirullid), nii et mõnikord tunnen end pigem kaamerakandja kui fotograafina. See on osa sellest „religioonist“, nii et ole selleks valmis. Aga analoogfotograafia juures meeldib mulle see, et protsessi lõpus (mida kirjeldan hiljem) saad preemiaks kaunid (minu puhul) 12 mustvalget ruudukujulist fotot formaadis 6×6 cm ühel filmirullil.

Mida mul vaja läheb?

Vaja on analoogkaamerat, valgusmõõdikut (või telefonirakendust), sinu kaameratüübile sobivat analoogfilmi (35 mm film või rullfilm), kannatlikkust ja aega. See on suurepärane treening otsustusvõimetutele inimestele, sest kaadrite arv on piiratud (35 mm filmil on tavaliselt 36 kaadrit, kuid võib olla ka 12 või 24; rullfilmil on tavaliselt 12). Pead pildistamisele rohkem mõtlema kui digikaameraga. Mõtle värvidele (või kontrastidele mustvalgel fotol), kompositsioonile, vaatenurgale ja nii edasi. Minu meelest on peaaegu uskumatu, et paljud kuulsad fotograafid töötasid ainult analoogkaameratega ja nende kaadrid on nii täiuslikud (isegi tänapäeval).

Mõtled ikka veel, miks analoog?

Sain Flexaret VI oma isalt ja armusin sellesse kohe – kõndisin metsades, võõrastel maadel ja ka Prahas ringi, vaatasin enda ümber ja otsisin täiuslikku kaadrit. Milline ebatavaline keskendumise tase! Selline meeleseisund aitab sul näha ka oma linna / küla / naabruskonda uuel ja detailsemal moel. Ja minu nipp? Ära unusta üles vaadata – tavaliselt keskendume hoonete esimesele korrusele, kuid huvitavad asjad on sageli teise korruse kõrgusel või veelgi kõrgemal.

Kui tunned, et nüüd on õige hetk ja oled leidnud midagi erilist, mis väärib jäädvustamist, pane film kaamerasse (seda võid teha ka kodus ette ära) ja vaata, kuidas motiiv läbi objektiivi paistab. Kui kõik on korras, mõõda valguse tase valgusmõõdikuga (ära unusta seadistada oma filmi ISO-d) ning vali sobiv säriaja ja ava kombinatsioon. Foto jäädvustamise viimane samm on sisse hingata, hinge kinni hoida ja päästikule vajutada (tõusva adrenaliinilaine saatel). 

Sa oled teinud oma esimese analoogfoto!

Nüüd tuleb kummaline osa – fotot peab ootama, vahel päris kaua. Enne kui seda näha saad, tuleb kogu film lõpuni pildistada ja ilmutada (kodus või võid selle viia fotolaborisse). Pärast seda protseduuri ilmuvad su fotod filmile nähtavale ning sa ei unusta kunagi seda ootuse, emotsioonide, põnevuse või ka pettumuse hetke, kui midagi läks valesti. Õpi oma fotosid tundma ja anna endale aega kaameraga harjuda – kõik läheb aina paremaks, sest analoogfoto tekitab tugevat sõltuvust.

Mida teha filmirullil olevate fotodega?

Pärast fotode ilmutamist saad negatiivid, mis on kriimustustele ja muudele kahjustustele vastuvõtlikud, seega teen neist digikoopiad varunduseks – soovitan seda väga. Seda saab küsida fotolabori digiteerimisteenusest või teha ise spetsiaalse skanneriga, millel on valgus mõlemal pool masinat (nt Epson Perfection v550, mis mul endal on).

Foto paberile saamiseks võid kasutada kas otsest märgprotsessis suurendamist filmilt, kasutades kemikaale ja valgustundlikku paberit, või printida digiversioonid, nagu eespool mainitud. Digifailide printimisel on üks suur eelis – saad neid arvutis muuta (retušeerida, kärpida, säritust muuta jne). Märgprotsessis ei saa neid asju, välja arvatud kärpimist, nii lihtsalt teha.

Miks printida neid ainult paberile?

Neist saab teha magneteid, plakateid, fotoraamatuid või seinakaunistuste printe! Kõige populaarsem on siiski paber, eriti 10 × 10 cm ruuduformaat, mis pole ei liiga väike ega liiga suur.